Florida

Nonii, kuna väga paljud tuttavad tundsid huvi selle vastu, et kirjutama hakkaks, siis nii ma tegema ju peangi. Hoian blogi niikaua lahtisena, kuni mu jama fixitud saab(wordpress ei lase mul mitte kedagi kutsuda lugema).

Olles ise öö magamata ja täiesti haige(hääl 0, nohu, köha) konditsioneerist, sain läbi jamade ikkagi lennukile. Checkini minnes olin ma nagu tõeline kodutu, jalas retuusid, nende peal teksad mis olid seest fliisiga, seljas kaks pluusi ja kaks dressikat, kaelas kampsun(?!?!?!haha). Sellest olenemata olin ikkagi täiesti läbikülmunud, käisin vahel õues soojendamas ennast, aga seal magada ei saanud, kuna ümberringi oli liiga palju rahvast. Check inis öeldi mulle, et mul pole isegi lennukipiletit, aga kuna ma olin nii väsinud, siis väga ei huvitand. Lõpuks genereeriti mulle kaks lennupiletit ja sain minna. Turvakontrollis olin nii segaduses, et mind otsiti mitu korda läbi, mu kott otsiti läbi ja mulle tehti topelt xay, lihtsalt sellepärast, et nägin kahtlane ja segaduses välja. Kotis polnud midagi peale küpsiste ja õunte haha.

Esimene lend oli mu elu hulleim, mingi mex ei suutnud enda telovajadust ära ohjeldada ja otsustas siis õhus neti sisse panna. Kuna mul on isegi tavalistel lendudel kõrvadega probleeme, siis seal mul lihtsalt pisarad voolasid, hea, et valust karjuma ei hakkand. Vaatasin ümberringi ja ma polnud ainus, enamus hoidis kõrvu kinni. Maandusin aga elusalt ja kõik oli hästi. Dallases jooksin järgmise lennu peale, kuna lennukisse kutsutakse suurtes lennujaamades gruppidena(1,2,3 jne olenevalt pileti hinnast vist), istusin rahulikult maas ja laadisin telo. Esimene lend oli mul 8. grupp, seega arvasin, et olen jälle kuskil kõige halvema koha peal. Läksin siis viimasena lennukisse ja oh imet, kohaks 2A ja business-class. Haha, esimene lend business classis ja ma isegi ei teadnud seda. Sain siis tasuta süüa-juua, teki, megahea istme+mind koheldi nagu printsessi, ise olin jumala räsitud seal. Was fun ja tulevikus rahabossina valin business classi kindlasti uuesti.

Maandudes Floridas, oli mul jalas endiselt 2paari pükse, hea, et ma keema ei läind nendes hahah. Järele tuli mulle autojuht Šaša haahhahaah kes on mu uus best friend. Šaša oli tõeline gentelman Riiast, kes tassis mu kohvreid ja rääkis mis mind ees ootab. Peale 25min sõitu olimegi Loftis ja sain korterivõtmed kätte.

Elame siin kuuekesi, kahekesi toas. Mina, sisustusehull, pole nii ilusat apartmenti näindki, isegi mitte Pinterestis, seega siin olles mu hing lihtsalt puhkab. Meil siin lähedal rand, bassein, üliokei jõusaal. Saame tasuta Starbucksi kohvi ja jooke siit kaubapeale.

Linna on aga pikk maa, Uberiga min 25$. Korterisse tulles ei olnud mul ju mittemidagi, ei tekki ega patja, veelvähem süüa. Sain kohe hea klapi ühe Moldova tüdrukuga ja läksime Walmartisse shoppama. Sain kõik vajaliku, õnneks oli mul giftcard. Tagasi tulles maksis uber 57$ :))) õnneks ei pidand mina vaene naine siin midagi maksma, roommate tegi välja.

Praegu võtangi basseini juures päikest, et soki ja lühkarite rantidest lahti saada, mis mulle bookfieldil tulid. Täna on pühapäev ja puhkekas, naudin seda päikest siin juba vaatab edasi, mis must saama hakkab.

PS- kuna blogi vastu tuntakse väga suurt huvi, siis kindlasti tekib küsimusi kõige osas. Kirjuta julgelt mulle instasse, fb, siia comment kui küsimusi on, kirjutan siis vastused siia kõik siia!

Mina kampsun kaelas kodutu elanik

Byebye,

❤️

Advertisements

Väga Tore Seiklus

Joujou(iga päev olen siin USAs enda company vendadega nii vestlust alustand),
tõmbasin päeval wordpressi appi tagasi, kuna lihtsalt teadsin, et siin hakkab nalja saama. Olengi selgeltnägeja ja hakkaski. Kell on praegu 23.10, istun Omaha lennujaamas ja ootan enda lendu, mis väljub 9.30 ja check-in saab teha alles 2h enne lendu. Kotis on mul 180$(millest 25$ pagasi peale kohe hommikul ära maksan) ja Walmarti kinkekaart 130$ eest. Ostsin töötamiseks veids kallima jalgratta kui teised, mõtlesin, et ah saan tagasi ju selle raha. Läks aga hoopis teistmoodi. USAsse tulles suutsin enda rahakoti koos pangakaartide, ID-kaardiga, kõige muuga ära kaotada/või see varastati ära, sest tean täpselt kuhu selle jätsin, aga enam tagasi ei saanud. Kandsin kohe kõik raha ühele managerile, kellega koos motellis elasin. Sealt ta kulus ja kulus, järele jæigi 180$ :))))) Elasime motellis, mis nõudis omajagu raha+ suutsin esimene päev Walmartis 230$ arve teha.
Istun siin lennujaamas ja ootan lendu Omaha-Dallas, Dallas-Panama City, kis saab olema mu järgmine töökoht. Arvasin, et mida varem eelmiss töö lõpetam, seda kasulikum see mulle on. Kahe päevaga sain uue töö ja lennukipiletid. Poleks arvanud, et nii kiirelt läheb kõik, aga siin ma olen, mina, kõige harvem lendaja üldse, nüüd üksi terve öö lennujaamas ja pean kaks lendu üksi tegema. USAsse tulla oli hea, leidsin iga nurga pealt SW inimesi, kellel sabas jooksin..
Kirjutasin enne oma rahajäägi põhjusega, kuna see teeb mu seikluse siin eriti huvitavaks. Floridasse jõudes pean tööandjale koheselt maksma 600$, aga seda küll kuskilt kokku ei venita haha. Eks ma lähen ja räägin mingit ilusat juttu siis homme, ei usu, et tänavale viskavad kohe.
Parem oleks, et kõik nüüd ilusti sujub siin ja asjad paika loksuvad. Mõtlesin, et hea vabadel hetkedel asju kirja panna siia, omal kunagi naljakas lugeda+ ei pea kõigile lähedastele sama juttu rääkima 100x.

Hoidke ja armastage Eestit,
❤️

2017a lubadused

Ma ei saaks mitte kuidagi öelda, et 2016 oli minu jaoks halb aasta, sest see polnud. Võrreldes eelmiste draama-aastatega oli see väga leebe ja üks parimatest kindlasti. Et 2017a tuleks veelgi parem, siis panin esimest korda elus uusaastalubadused kirja, nt kaalu langetamist ei viitsi isegi kirjutada siia listi, sest tean, et see ei tule mul nvn välja 😀

Kõik asjad on konkreetsed ja enamus on arvesse võetud juba kaua aega tagasi, aga eks silma ees olev loetelu motiveerib kindlalt rohkem kui list peas, mis halbadel aegadel arvatavasti meelest minema hakkab.

1. Poolmaratoni EMV-l oma vanuseklassis esikolmikusse tulla

See on tegelikult selline trikiga lubadus, kuna EMV arvestuses joosta on juba üpriski raske, enne tuleb teatud aeg üle joosta, et eestikatele pääseda. Eelmine aasta jooksin väljaspool arvestust, kuna ei jõudnud litsensi teha õigel ajal, kuid võtsin võistlust sama tähtsalt kui oleksin eestikaid võtnud. Jooksin naisjuunioridest teise aja(1.55.29- mis on ikka päris halb aeg kui aus olla:D), niiet on lootust ka 2017a hästi joosta.


2. Isiklike rekordite parandamine

See aasta jooksin igal distantsil isikliku välja, kuna oli esimene päris ´´jooksuhooaeg´´ Rekordid on aga parandamiseks ja usun, et olen võimeline ikka päris korralikud ajad tegema.

5km-22.30- Nike noortejooks

10km-49.48-Rapla Selveri Suurjooks

21.1km-01.54.38-Rakvere Ööjooks

3. Vigastuste vaba aasta

Praegu olen oma ebastabiilse hüppeliigesega siin, mis ei lase mul korralikult joosta ja viskab valu igale poole, sellest võiks lahti saada ja midagi muud asemele ei taha.

4. Sixpack

Kuna ma ei kannata üldse kuuma ilma ja umbes pooled võistlused on kuumade ilmadega, siis tahaks topi peal joosta, nii nagu normaalsed jooksjad, aga enne pole nõus tegema seda, kui ikka lihh korralikult paistab :DDD

5. Healthy lifestyle

Positiivne mõtlemine ja enamus ajast fitlife, friikaid keelama ei hakka omale aga neid võiks 2017aastas olla vähemalt poole vähem kui praegu.


6. Pere

Kuna hakkan peale lõpetamist ilmselt mujal elama, siis perega ei tohiks kontakt kuhugi kaduda, suhted võiksid veel paremaks minna.


7. Oma kodu

Jep, oleks aeg oma esimene ja ilus kodu saada peale lõpetamist.

8. Ülikooli sissesaamine

Eriala ei julge kirjutada siia isegi, kuna aega veel otsustamiseks on ja erinevaid mõtteid võib veel pähe tulla küll. Peaasi, et õpiksin seda, mis mind tõsiselt huvitab.

9. Vähemalt 1 reis kuhugi sooja kohta

Olen 18 ja pole mitte ühelgi soojal maal käinud kunagi, kogu aeg ainult suusareisidel…oleks aeg


10. Load

Jep, oleksin pidanud juba 2016 nendega hakkama saama, aga läks nii.

11. Blogisse võiks vähemalt 2x kuus kirjutada

Pointless hoida seda blogi, kui ma siia midagi ei kirjuta.

 

 

 

 

 

SEB running weekend

Eelmine nädalavahetus oli ilmselt iga vähegi jooksja jaoks jooksunädalavahetus. Kõik see jooksupidu algas pihta reedel we run Tallinnaga ehk siis Nike noortejooksuga, mida korraldati üle maailma(või siis vähemalt Euroopa) erinevates suuremates linnades. Vaja oli läbida 5km, mida mina varem ajale jooksnud ei olnud. Regasin ennast päris hilja, just särgi ja jooksumelu pärast. Hiljem sain kutse ka tiimi esindamiseks, seega eesmärk oli võimas jooks teha, et tiimiga korralik koht välja teenida. Olin võistkonnas ainus naine ja võin vist endaga rahule jääda, ajaks 22min29s ja tiimide arvestuses olime TEISED, mis on lihtsalt võimas, kuna tugevaid jooksjaid oli väga palju. Lisaks tuli arvestada seda, et olin omale pika ajaga vigastuse külge korjand, sain neljapäeval teibid peale ja massaaži, kuid füsio näost võis välja lugeda, et ega ma seda nädalavahetust vastu küll ei pea. Nike runi pidasin ja kõik oli okei.

Laupäeval sain puhata, armsa sõbrannaga aega veeta ja hilja õhtul poodi tormata kuna kotis olevatest viiest paarist pükstest ei sobinud ükski paar poolmaratoni jooksmiseks(naiste loogika). Õhtul jäin magama vist kell 20.30 äkki? Igastahes üliüli vara ja sain ka eelmiste ööde unevõla tasa teha.

Pühapäeval startisin enda kaua oodatud SEB maratonile, mõtetega joosta uus isiklik 21km peal. Eelmisest aastast jäi võistlusest ülihea mulje, seega lootsin ka sellest aastast ainult parimat. Stardipaika läksid onu ja ta poeg jalgrattaga, mina sörkisin. Usun, et enne starti olev halb tunne tähendab, et tuleb hea võistlus. Kahjuks nii ei läinud, stardist sain väga hästi minema arvestades seda massi, kõigest 1min07s läks aega stardikaare alt läbi jõudmseks 😀 Sealt edasi jooksin paari mehega autoteel, saime politseinikelt korraliku sõimu selle eest aga täitsin enda eesmärgi- jõuda 1h45min gruppi. Jooksin seal umbes 4km ja siis hakkas rahvamass must sujuvalt mööda vuhisema. Ilm oli linnas tuulevaikne, päike paistis ja parema meelega oleks tahtnud võistlemise asemel rannas vedeleda. Terve tee oli ränk kannatamine, umbes 7. km hakkas jalg ka tunda andma ja 9. km hakkasin juba jooks-kõndi tegema, kuna valu lihtsalt ei lubanud joosta. Selleks ajaks oli iskliku jooksmine peast välja visatud ja lootsin lihtsalt lõpuni jõuda. Oli võistlus, kus kasutasin rajal pakutavaid kõiki teenuseid(va wc :D). Joogipunktides jõin mõlemat jooki, külmapunktis palusin jalgadele spreid(mida lasti kuulamata igale poole, kaasaarvatud silma), võtsin geeli, ergutuspunktides andsin patsu jne. Oli ka esimene poolik kus muusika hakkas mulle närvidele käima ja jooksin ilma klappideta, mille üle olen üliuhke kuna telefon on ainult lisaraskuseks. 3km enne lõppu tulid onu ja onupoeg geeli andma ja rattaga kõrvale sõitma. Nii oleks võinud terve tee olla, rääksime juttu, sain juua ja jooksusammul finišisse jõuda, joostes väga paljudest uuesti mööda. Finišis oli nägu naerul ja polnud hetkegi, kus ma oleksin olnud kurb. Üllataval kombel olin naisjuuniorites protokolli keskel, mitte tagaotsas nagu arvasin. 2.08h on vist normaalne aeg teiste jaoks, kuigi 15min kauem kui ma seda tavaliselt jooksnud oleksin. Nüüd pole muud, kui puhata, mööda arste joosta +oktoobrist hakkan taastusravi saama. Jooksust ei tohiks ma praegu unistadagi, lubatud on jõud ülakehale, rullsuusk(kui valus ei ole) ja ujumine(jällegi, kui see mulle haiget ei tee).

Tänks lugemast ja hoia Sina oma tervist&ära retsi oma jalgu erinevalt minust!  ❤